Leidsin mõni aeg tagasi ühe tooli, mida üks hullunud koduloom oli hävitada püüdnud.
Algus oli selline:
Lisaks oli ka tool liimist lahti ja kipsikruvidega parandatud. Hakkasin harutama. Alustuseks võtsin laiali. Siis lõikasin istumisplaadilt ära näritud osa.
Leidus sobilik lauajupp, millest uus esimene serv ehitada. Et saaks tugev, siis panin liimi ja puupunnidega kinni.
Võib viriseda, et liimijälg jäi natuke näha ja pole päris samapuit jne. Alati saab paremini.
Toolijalgade remondi erinevatest etappidest unustasin pilti teha.
Aga tehnoloogia oli nii, et saagisin näritud osa välja. Liimisin suurema tüki tagasi ja pärast hööveldasin enam vähem mõõdu lähedale.
Siis sai tool kokku liimitud ja kogu kupatust lihvima hakatud.
Jalgadel oli originaalis ristipidi väike soon ja püstipidi kolm soont jalgade ülemises otsas. Esimesel pildil on näha.
Ristipidi soone tegin uuesti. Püstised sooned ei imponeerinud.
Ja siis lihvisin ja lihvisin veel. Vahepeal tõin jämedat paberit juurde, sest istumisalus oli mingi parema lakiga tehtud ja alla 40se paberi polnud midagi teha.
Väikestest muutustest veel. Toolil olid algselt servades nõgusad sooned. Need ei meeldinud üldse. Lihvisin välja.
Siis tundus, et lihvimisest aitab. Kõik oli kenasti tolmune ka juba.
Kuna mulle lakk ei meeldi, siis läks pinnakatteks õli.
Tool sai öö otsa kuivad ja siis teise kihi veel õli.
Kuna tooli lihvisin kokkupandult, siis jäi kohati selline kulunud nägu talle.
Ja nüüd lõppu küsimus, kas selline jamamine ära tasub?...ei.
Päris palju läheb aega, et asju liimida, sobitada, lihvida.
Kas ma teeksin seda uuesti?...jah.
Mul on nüüd veel üks omanäoline puidust tool, mis muidu oleks prügiks saanud.
